Ants Viidalepa elust ja loomingust
Ants Viidalepp on sündinud 6. jaanuaril 1921. aastal. 1941. aastal lõpetas ta eksternina
Väike-Maarja keskkooli. Viidalepp alustas juba varakult kunsti õppimist, alguses
Tallinna Kujutava- ja Rakenduskunsti koolis, seejärel 1943. aastast Tartu
Kõrgemas Kujutavas Kunsti Koolis Johannes Võerahansu käe all. 1948. aastal lõpetas ta kooli, mille algne nimi oli Tartu
Riikilik Kunstiinstituut. Juba üliõpilasena tegeles Viidalepp instituudis
õpetamisega ning pärast kooli lõpetamist jätkas õppejõuna ERKI Tartu osakonnas
kuni 1953. aastani, seejärel töötas Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti õppejõuna
aastatel 1960—1994 ning 1973. aastast professorina.[1]
Eesti kunsti on rikastanud A. Viidalepp eelkõige
sõjajärgsel perioodil ning on hinnatud suureformaadiliste
figuraalkompositsiooniliste maalide poolest nagu praegu konserveeritav töögi.
Nii mõnelgi tema selle aja tööl näeme tolle ajastu dokumenteeriva täpsusega
maale, kus on peenel tasemel valitud värvitoonid ning hea valgustunnetus. [2]
Ants Viidalepp võitis 1950. aastal tunnustuse
figuraalkompositsioonide maalijana teosega „Akadeemik N. Burdenko operatsiooni
teostamas Tartu Ülikoolis“ (1952), mille kaasautoriks oli Ilmar Kimm.
Teine sama valdkonna tunnustusega töö oli „F. R. Kreutzwald
üliõpilasena luulet kogumas“ (1955). [3]
Need kaks tööd on olnud ka välismaal eksponeeritud, nimelt
Turu, Malmö ning Vaasa kunstimuuseumis, mille projektinimetuseks oli „Punaste
lippude all“ (2008-2010).6 Mõlemad tööd asuvad Eesti Kunstimuuseumis
ja on ka nähtaval Eesti Kunstimuuseumi kodulehe
digitaalarhiivis.[4]
Ants Viidalepa tööd muutusid hiljem, 1950. aastate lõpu paiku üldistavamaks
ja ekspressiivsemaks ning värvidest hakkas ta eelistama tagasihoidlikumaid ja
pehmemaid värvikooslusi. Selle perioodi säravamaks tööks on „Vähil“ (1957), mis
on hea näide tema elamuslikest põhjamaistest loodusmaalidest. Samas on tema
poolt loodud ka väga häid portreemaale nagu „Helve Viidalepp“ (1957) ning portree
Eino Tambergist aastal 1963. Ants Viidalepa tunnustatuid töid võib leida veel
mujalt maailmast, nagu näiteks 1968. aastal loodud maal nimega „Pulmapilt“, mis
asub Ludwigi Muuseumis Saksamaal. Slovakkia Rahvusmuuseumis asub maal nimega
„Veranda ees“, mis on maalitud aastal 1977. Need maalid on vastupidiselt
suuremõõtmelistele dokumenteerivas stiilis maalidele hoopis väiksema
formaadiga, rahvalikult grotesksed tööd. Maalidel oli kujutatud lihtsameelse
naeratusega inimesi, kes kandsid möödunud aegadest pidurõivaid.[5]
Samuti on Ants Viidalepp tegelenud raamatute
illustreerimisega, mis on tulenenud tema armastusest raamatute lugemise vastu.
Tuntud teoste hulgas, mida ta on illustreerinud, on Lennart Meri „Laevapoisid
rohelisel ookeanil“ (1961) ja ka „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“ (1968).
Viidalepp
ise on kirjutanud raamatu „Meister“ (1998), mis on mälestusraamat Johannes
Võerahnsust ning loonud ka filmi Eerik Haameri loomingust koos Andres Söödiga
aastal 2003. Peeter Brambatil on aga valminud dokumentaalfilm Ants Viidalepast
„Mees meistrite linnast“.[6] Tema tütar Maria Viidalepp on teinud
lühifilmi „Minu isa“, mis ei räägi niivõrd tema loomingust, vaid hoopis
maalikunstniku viimastest kuudest ning tema tunnetest enne surma.[7]
[1]
Eesti Kunstnike Liit. In memoriam Ants Viidalepp. http://www.eaa.ee/9664
[3] Ants Viidalepp
(1921—2012). http://www.geni.com/people/Ants-Viidalepp/6000000008298279515
(vaadatud 4. XII 2013).
[4] Eesti Kunstimuuseumi
digitaalkogu http://digikogu.ekm.ee/search?searchtype=simple&searchtext=ants
+viidalepp
[5] Kunstnike Liit. In
memoriam Ants Viidalepp.
[7] Paide kultuurikeskus. Ants
Viidalepa mälestusõhtu. http://paidekultuurikeskus.ee/?
c=uudised&l=et&t=kunstnik-ants-viidalepa-malestusohtul&id=20
Konserveerimine
Konserveerimiskontseptsiooni koostamisel tuleb leida tasakaal maali väärtuste ning konserveerimist mõjutava reaalsuse vahel. Selle maali puhul räägivad kaalukad kunstilised, esteetilised argumendid ning ajalooline väärtus kindlalt maali konserveerimise kasuks. Nõukogude ideoloogia kajastumine võib aga ühe huvigrupi jaoks olla väärtus, teise jaoks väärtust kahandav tegur. Samuti võivad kahjustused muutuda omamoodi väärtuseks, lisades teosele ajaloolisust.
Vaatamata ulatuslikele kadudele värvikihis on teose monumentaalsete mõõtmete tõttu maalil kujutatu siiski esteetiliselt haaratav tervik. Kuna mingi kompromiss tuleb leida aja- ning materjaliressursside suhtes, siis võimaldab see konserveerimisel rakendada pigem säilitavat lähenemist ning mitte kinnitada iga varisenud värvikübet taas lõuendile ja taastada kõiki kadusid. Kuna suurem osa lõuendit oli siiski vigastusteta, saab vältida ka terve maali dubleerimist ning piirduda lõuendikadude taastamisega.
Asenduslõuend ääriste ja nurkade näol peaks harmoneeruma originaallõuendiga koloriidi ja tektuuri poolest, seeläbi võiks maali puhul rõhutada just nimelt tema ajaloolist dimensiooni, kuna maali suurte mõõtmete ja värvi- ning lõuendikadude paiknemise ja iseloomu tõttu ei ole kaod esteetilist tervikut kriitliselt üldpilti lõhkuvad. Kriitiliste kohtade parandamine ja toestamine neutraalsel moel, tõstab esile maali ajaloolise käekäigu.
Enne konserveerimist
Pärast konserveerimist
